ELUTORM

 

Elumere randa uhutud vaev,

martüüriumiks saab,

tuulte poolt hudjatud raev,

hingepõhja vaob.

 

Elutorm õõnestab hinge,

õhinal õrritab urus,

juurde keerates ähmaseid ringe,

olles ohtlikult marus.

 

Eluaeg agaralt tõttab,

pausile panna võiks aja,

aeg aga arutult ruttab,

ehk ei oleks nii tormata vaja.

KUI VÕIKS

Kurdaks kui oskaks või tahaks,

loodaks kui suudaks või võiks,

nutaks kui pisaraid oleks,

selgust ehk kusagil näiks.

Aga ei oska, ei taha,

loota ei suuda, ei või,

nutmiseks pisaraid pole,

teadmatuses edasi käin.

LAPSEPÕLI

 

Käies lapsepõlve radu,

unistusi on meil sadu,

kui kõik ellu viia suudaks,

maailma selgelt nii me muudaks.

Lapsepõlv see oli hõrk,

polnud koormav ega kõrk,

lapseiga endas kannaks,

oma lastelegi annaks.

Hoides lapsi kõigist enam,

ilmaelu tuleks kenam,

lapsepõlve unistused täituks,

kui nii igaüks meist käituks.

TUNDEKÜLLUS

Uuristab südamesse käike

nagu õunauss väle ja väike,

kuni uskumus omistab väite,

läbi hinges süüdatud läite.

Üha sügavamale kaevub,

oodata vaevalt ta vaevub,

õnnestub nii pugeda peitu,

millestki enam ei heitu.

Püsib südamesopis vagur,

ei paista olevat nägur,

nii seal kosub igaviku,

mitte vistartki välja kipu.

Ülemäära paisvel hing,

tundub ivake kui ving,

ei välja sealt enne lasta,

kui leiab tee süda lõhki kista. 

USKUMATU

 

Uskumatu vaprus vastu vaatas,

isegi kui reegleid muutis saatan,

üllatavalt palju kauneid hetki,

kuigi kõik on ümberringi katki.

 

Ikka väike võilill õitseb,

ikka paistab taevas päike,

taamal kraaksub vares vinge,

paneb laulu kogu hinge.

 

Uskumatult soe on ilm,

ehkki kurbust täis maailm,

üllatavalt puhub tuul,

naeratus on jälle suul.

 

Ikka hämmastavaid viive hoomad,

ikka metsas askeldavad loomad,

kuskil siiski lootus sähvab,

headus kurjusele nähvab.

 

Uskumatu on see ilu,

mida pakub meile elu,

üllatavalt palju jõudu,

et taluda kogu seda õudu.

ELUILU

Säraks kui päike läbi elu,

lõõmaks lõpmatult veel,

tunneks vaid rõõmu ja ilu,

kogu elu täidakski see.

Ei pisaraid, kurbust ega valu,

puuduks haavad, mis südames,

ei muret, raskust ega nukrust,

midagi sellist iial poleks meis.

Kerguses kiirendaks sammu,

läbi elu liikudes rõõmustaks üha,

elaks elu täis headust ja rammu,

kõik oleks just nagu pidev püha.

Ei kurvasta enam, ei nuta,

päiksekiired päästavad päeva,

ei ahasta, elu elamata jäta,

eluilu väärib väsimatut vaeva.

KEVAD

 

Kevad juba näitas oma nägu,

lumelilli aiad olid täis,

päike paitas põski oma jagu,

ilusam kõik jälle näis.

 

Hetkeks küll veel tali ilmus,

päikest varjas pilvega,

igal sammul siiski valmis,

kevad peagi tulema.

 

Metsaalune varsti sinab,

laululind laulu lõõritab,

loodus tärkab ja elab,

orav oksa peal kõõritab.

 

Kevad annab hinge uue,

rohkem rõõmu, õhinat,

kevad ajab selga värske kuue,

võimendab me elamise tuhinat.

VAENUAEG

Vaenuaeg on katnud maa,

kahmus otsa veel ei saa,

meelesõge võttis võimust,

pärit barbarite hõimust.

 

Talumatu valu kõikjal,

elu lõppeb viisil võikal,

appi hüüd nüüd aina kajab,

siinilm vääramatult abi vajab.

 

Ebausutav see lugu,

mis hävitab nii inimsugu,

ei tundu reaalsusena see,

miks keegi midagi ei tee.

 

Ei enam jätku eelkäiv elu,

ei enam ole rõõmsat melu,

saabumas on teised ajad,

miski sootuks muu mis vajad.

VIHA

Viha see ei ole hea,

viha pidama ei pea,

viha ainult koormab hinge,

viha jätab õhku pinge,

viha sõdu alustab,

viha mõistust talutab,

viha hinges pitsitab,

viha vaikselt itsitab,

viha suureks koormaks,

viha mõõtmeid kui vaid hoomaks,

viha unustada võiks,

viha jätta juba maiks,

viha homseks jätaks maha,

viha saadaks aia taha,

vihata saab elada ja olla,

vihata võib parem homne tulla!

Drift

Taevast sajab alla drifti,

ükski reegel nüüd ei kehti,

võtaks paagi bensu täis,

mis nüüd saab, eks siis näis.

Annaks gaasi kurvis rohkem,

oleks tõega palju uhkem,

meenuks noorusaja uljus,

ununeks kõik maailma kurjus.

SOLVUMINE

      
Hingepõhjani solvusin lõpuks

ja asi läks täiesti hapuks.

Nüüd meeletult keeda või kuumuta

ei enam valet mekki ärasta.

Nii hapneb ja lõpuks tohletab ära,

ei ole järel eelnevat sära,

ei ole alles midagi sünnist,

selline aimdus idaneb igast tunnist. 

AASTAVAHETUS

Aasta vahetudes lõppeb vana,

ometigi olla võib kõik ikka sama,

aasta vahetudes kasvab lootus,

suureneb me kõigi ootus,

aasta vahetudes loodame me head,

et ka ise antud lubadusi pead,

aasta vahetudes täituvad kõik soovid,

vähemasti nii ühtjärge uskuda ju proovid.

Aasta vahetudes ärme anna alla,

unista ja usu ning hoia süda valla.

KÜLL ON TORE ...

Oh kui tore,

olen nagu inimvare,

segaduses, sassis,

kes ühtejärge rassis,

kuidagi ei suuda,

midagi ei muuda,

lõpetada seda,

unustada teda,

olles elav laip,

otsas jõud ja taip,

kui veel oskaks,

või veel tahaks,

ritta riismed riisuda,

sellest jamast pääseda.

TSIRKUS

Igas päevas kuldsed värvid,

tihti üles ütlevad mu närvid,

kui vaid värve oskaks näha,

 valikuid paremaid saaksime teha.

 

Rõõmu võiks meeletult tunda,

prioriteediks seada iseenda,

vähem teiste meeleheaks rassida,

kurbust ja raskust kasinamalt kaasas tassida.

 

Värvid paistaksid erksamad siis,

kõlaks mõni toredam laulu viis,

ilusam tunduks maailm me ümber,

oleks ehk rohkemat kui tsirkuse number.

KÄÄBAS

Mul on mullast mõelda vara,

pole veel ma vana mära,

alles päris tore suksu,

süda saand vaid väikse müksu.

Muidu täitsa kobe veel,

kõnnin tasa omal teel.

Südame pean võtma rindu,

kuskilt leidma selleks indu.

Kontmees sõbraks mul ei passi,

sulandun veel rahvamassi.

Leian ehk nii elujõudu,

isegi kui tunnen õudu.

Kääbas oodaku veel hetk,

kui just mind ei võta katk.

Ootama peab üpris kaua,

kronuna leian alles musta haua.

ÖÖ

Öö pimeduses ärkavad varjud,

öös igatsusest sa karjud,

öösel lootuskiir kustub,

öö varjus südamehääl kostub.

Öös mitmeid muidki seiku,

öösel matavad su pisarate loiku.

Öö hämaruses ähmane tunne,

öösel mattud põhjatusse unne.

OOTUSTE ÕUD

Tulutu lootus,

tuulutan pead,

mõtetu ootus,

oodata pole midagi head.

 

Otsatu raskus,

raginal põue poeb,

sügaval taskus,

vaid üksikuid sente loeb.

 

Mõtetu möla

kõrvust möödub vilinal,

tekitab meeletu kõla,

taustaks voolava jõe vulinal.

 

Võõristust tekitab

teostatud töö,

infot vaid lekitab

lennukalt kogu öö.

 

Mida siin ikka oodata,

ootus igatsust suurendab,

tasub vaid ringi vaadata,

ilmunud pilt vaid hirmutab.

ÕIGE VALIK

    Ükski lahendus ei tundu õige,

hingepingepiinast mööda hiilida ei saa,

murekoorem tasa matab hinge,

vaevatult veel siuglen mööda maad.

Nõiaringist väljuda on nadi,

ummikteele jääda veelgi nukram,

milline siis oleks veatu valik,

et meeleheitest kärbuma ei peaks.

PÕRGUVESI

 

Põrguvesi võtab võimust,

murrab mehi meie hõimust,

keegi tema eest ei page,

tundub natukene sõge.

 

Päästa ennast oleks vaja,

ehitada valmis maja,

kasvatada oma lapsi,

mitte võtta ohtralt napsi.

 

Märjukese võim on kõva,

maksab iga tema sõna.

Trimpajale ei miskit jää,

kainet päeva ta ei näe.

SOODOMAS

Kahetised tunded -

uskumatu rõõm,

kohutavaim kurbus.

 

Mitu eri palet -

hirm ja hingevalu,

armastus ja helgus.

 

Proovi selles soodomas

säilitada selget pead,

söenda korra loota

kõigest sinasest miskit head.

NÄRUNE HING

Ise olin nahkne hing,

kel jalas pigistas üks king.

Närusena tundsin end,

soikus minu tähelend.

Puudus pisukegi lootus,

tuhmus tagumine ootus.

Teadvus aina jameles,

enda loodud hädades.

Tuli evitada uljust

ja mitte päästa seda lurjust.

HINGETUS

Hing jäi hingetuks,

kes küll aitaks.

Abi paluda ei või.

Minu mure pole piisav,

hinge mattev, meeletu.

Üksnes hingetu.

Hing jäi kinni,

õhk sai otsa,

pisarad vaid voolasid.

Kuidas tagasi küll saada hing?

EGO

Liiga palju hea ei ole.

Liiga vähe lihtsalt kole.

Liiga suur on egoism.

Liiga väike altruism.

Liiga nõrk on pisut sego.

Sobiv oleks paras ego.

KAOS

Tuli tunne, tuli rõõm,

panin selle südame.

Kandsin kaua, liiga kaua,

rõõmust järgi jäi vaid õõv.

Tunded tuimuseks vaid jäid.

Kuhu jõuda vaja, mis on väärtuslik?

Miks nii palju kajab kogu olevik?

Rohkem kanda ma ei suuda, puudub tulevik.

NALI

Elas kord üks tore nali,

vahest oli liiga vali,

tantsu lõi ja kõrvus kajas,

kuni hõivas kogu maja,

ära minna ta ei tahtnud,

majja enam kõik ei mahtund,

minema siis pidi keegi,

naljaks osutus nüüd seegi.

KAS ON MÕTET?

Kas on mõtet vaevata,

endal auku kaevata,

uskuda ja loota,

ikka aina oota,

teiste peale mõelda,

ennast hüljata.

 

Või tuleks hoopis

sirgu lüüa selg,

hüljata ja unustada kõik,

et edasi saaks minna.

Mis sest, et valus oleks see

ja vastu tuleks võtta teiste põlg.

OHE

Ohkan vaikeselt,

miks ei tea,

olematuks ennast pean.

Puhkan vahest,

tuju hea,

tulevikuks plaane sean.

Siiski roosiline see ei näi,

käia proovin püsti päi.

Aga kuidagi ei taha

raskused mind jätta maha.

HIRM

Hirm hiilib vaikselt nagu vari

ja tulemas neid terve kari.

Võid proovida küll joosta,

ent sellele ei saa kaua loota.

Appi tuleb võtta taju,

ragistada kübe aju.

Karja tuleb kantseldada,

arved ära õiendada.

Siis saab hirmust vabaneda,

suurest koormast pääseda.

PANDEEMIA

    Üks ei taha kanda maski,

teine teha endal süsti,

kolmandal meel on paha,

karantiinis olles kaotab raha.

Mõni väga vapper sell,

kõike teeb ja pole hull.

Maski kannab kõigi eest,

süsti leiab õla seest,

rassib tööl ja aitab riiki,

reegleid teab ta igat liiki.

Maski vastane protestib,

vaktsiini vastane vaid testib,

aga kahjuks sellest vähe,

puudub ühtne soov ja tahe.

Mõnel juhul tuleks siiski

näha rohkem oma riiki,

iga inimest ja hinge,

mitte olla liialt kange.

Riik ei ole kolmas isik

ega nõme koroona pisik,

riigiks olemegi meie,

sina, mina ja ka teie.