Uuristab südamesse käike
nagu õunauss väle ja väike,
kuni uskumus omistab väite,
läbi hinges süüdatud läite.
Üha sügavamale kaevub,
oodata vaevalt ta vaevub,
õnnestub nii pugeda peitu,
millestki enam ei heitu.
Püsib südamesopis vagur,
ei paista olevat nägur,
nii seal kosub igaviku,
mitte vistartki välja kipu.
Ülemäära paisvel hing,
tundub ivake kui ving,
ei välja sealt enne lasta,
kui leiab tee süda lõhki kista.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar