Ise olin nahkne hing,
kel jalas pigistas üks king.
Närusena tundsin end,
soikus minu tähelend.
Puudus pisukegi lootus,
tuhmus tagumine ootus.
Teadvus aina jameles,
enda loodud hädades.
Tuli evitada uljust
ja mitte päästa seda lurjust.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
-
Kuskil kuu, kuskil kalm, kuskil maha jäänud arm. Täna pole enam seda, mida eile vajasid. Täna vajad hoopis teda, keda kalliks pidasid. ...
-
Vaenuaeg on katnud maa, kahmus otsa veel ei saa, meelesõge võttis võimust, pärit barbarite hõimust. Talumatu valu kõikjal, elu...
-
Põrguvesi võtab võimust, murrab mehi meie hõimust, keegi tema eest ei page, tundub natukene sõge. Päästa ennast oleks vaja, ...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar