KÄÄBAS

Mul on mullast mõelda vara,

pole veel ma vana mära,

alles päris tore suksu,

süda saand vaid väikse müksu.

Muidu täitsa kobe veel,

kõnnin tasa omal teel.

Südame pean võtma rindu,

kuskilt leidma selleks indu.

Kontmees sõbraks mul ei passi,

sulandun veel rahvamassi.

Leian ehk nii elujõudu,

isegi kui tunnen õudu.

Kääbas oodaku veel hetk,

kui just mind ei võta katk.

Ootama peab üpris kaua,

kronuna leian alles musta haua.