Kurdaks kui oskaks või tahaks,
loodaks kui suudaks või võiks,
nutaks kui pisaraid oleks,
selgust ehk kusagil näiks.
Aga ei oska, ei taha,
loota ei suuda, ei või,
nutmiseks pisaraid pole,
teadmatuses edasi käin.
Hele.Ri luuleblogis avaldan enda loodud luulet. Käesolevas blogis avaldatud teoste autoriõigused on kaitstud ja kasutamine ilma autori loata on keelatud.
Kurdaks kui oskaks või tahaks,
loodaks kui suudaks või võiks,
nutaks kui pisaraid oleks,
selgust ehk kusagil näiks.
Aga ei oska, ei taha,
loota ei suuda, ei või,
nutmiseks pisaraid pole,
teadmatuses edasi käin.
Käies lapsepõlve radu,
unistusi on meil sadu,
kui kõik ellu viia
suudaks,
maailma selgelt nii me
muudaks.
Lapsepõlv see oli hõrk,
polnud koormav ega
kõrk,
lapseiga endas kannaks,
oma lastelegi annaks.
Hoides lapsi kõigist enam,
ilmaelu tuleks kenam,
lapsepõlve unistused täituks,
kui nii igaüks meist
käituks.
Uuristab südamesse käike
nagu õunauss väle ja väike,
kuni uskumus omistab väite,
läbi hinges süüdatud läite.
Üha sügavamale kaevub,
oodata vaevalt ta vaevub,
õnnestub nii pugeda peitu,
millestki enam ei heitu.
Püsib südamesopis vagur,
ei paista olevat nägur,
nii seal kosub igaviku,
mitte vistartki välja kipu.
Ülemäära paisvel hing,
tundub ivake kui ving,
ei välja sealt enne lasta,
kui leiab tee süda lõhki kista.
Uskumatu vaprus vastu
vaatas,
isegi kui reegleid
muutis saatan,
üllatavalt palju
kauneid hetki,
kuigi kõik on
ümberringi katki.
Ikka väike võilill
õitseb,
ikka paistab taevas
päike,
taamal kraaksub vares vinge,
paneb laulu kogu hinge.
Uskumatult soe on ilm,
ehkki kurbust täis
maailm,
üllatavalt puhub tuul,
naeratus on jälle suul.
Ikka hämmastavaid viive
hoomad,
ikka metsas askeldavad
loomad,
kuskil siiski lootus sähvab,
headus kurjusele nähvab.
Uskumatu on see ilu,
mida pakub meile elu,
üllatavalt palju jõudu,
et taluda kogu seda
õudu.
Säraks kui päike läbi elu,
lõõmaks lõpmatult veel,
tunneks vaid rõõmu ja ilu,
kogu elu täidakski see.
Ei pisaraid, kurbust ega valu,
puuduks haavad, mis südames,
ei muret, raskust ega nukrust,
midagi sellist iial poleks meis.
Kerguses kiirendaks sammu,
läbi elu liikudes rõõmustaks üha,
elaks elu täis headust ja rammu,
kõik oleks just nagu pidev püha.
Ei kurvasta enam, ei nuta,
päiksekiired päästavad päeva,
ei ahasta, elu elamata jäta,
eluilu väärib väsimatut vaeva.
Kevad juba näitas oma
nägu,
lumelilli aiad olid
täis,
päike paitas põski oma
jagu,
ilusam kõik jälle näis.
Hetkeks küll veel tali
ilmus,
päikest varjas pilvega,
igal sammul siiski
valmis,
kevad peagi tulema.
Metsaalune varsti
sinab,
laululind laulu
lõõritab,
loodus tärkab ja elab,
orav oksa peal kõõritab.
Kevad annab hinge uue,
rohkem rõõmu, õhinat,
kevad ajab selga värske
kuue,
võimendab me elamise
tuhinat.
Vaenuaeg on katnud maa,
kahmus otsa veel ei saa,
meelesõge võttis võimust,
pärit barbarite hõimust.
Talumatu valu kõikjal,
elu lõppeb viisil võikal,
appi hüüd nüüd aina kajab,
siinilm vääramatult abi vajab.
Ebausutav see lugu,
mis hävitab nii inimsugu,
ei tundu reaalsusena see,
miks keegi midagi ei tee.
Ei enam jätku eelkäiv elu,
ei enam ole rõõmsat melu,
saabumas on teised ajad,
miski sootuks muu mis vajad.
Viha see ei ole hea,
viha pidama ei pea,
viha ainult koormab hinge,
viha jätab õhku pinge,
viha sõdu alustab,
viha mõistust talutab,
viha hinges pitsitab,
viha vaikselt itsitab,
viha suureks koormaks,
viha mõõtmeid kui vaid hoomaks,
viha unustada võiks,
viha jätta juba maiks,
viha homseks jätaks maha,
viha saadaks aia taha,
vihata saab elada ja olla,
vihata võib parem homne tulla!
Taevast sajab alla drifti,
ükski reegel nüüd ei kehti,
võtaks paagi bensu täis,
mis nüüd saab, eks siis näis.
Annaks gaasi kurvis rohkem,
oleks tõega palju uhkem,
meenuks noorusaja uljus,
ununeks kõik maailma kurjus.
Hingepõhjani solvusin
lõpuks
ja asi läks täiesti hapuks.
Nüüd meeletult keeda või kuumuta
ei enam valet mekki ärasta.
Nii hapneb ja lõpuks tohletab ära,
ei ole järel eelnevat sära,
ei ole alles midagi sünnist,
selline aimdus idaneb igast tunnist.
Aasta vahetudes lõppeb vana,
ometigi olla võib kõik ikka sama,
aasta vahetudes kasvab
lootus,
suureneb me kõigi ootus,
aasta vahetudes loodame me head,
et ka ise antud lubadusi pead,
aasta vahetudes täituvad kõik soovid,
vähemasti nii ühtjärge uskuda ju proovid.
Aasta vahetudes ärme anna alla,
unista ja usu ning hoia süda valla.
Oh kui tore,
olen nagu inimvare,
segaduses, sassis,
kes ühtejärge rassis,
kuidagi ei suuda,
midagi ei muuda,
lõpetada seda,
unustada teda,
olles elav laip,
otsas jõud ja taip,
kui veel oskaks,
või veel tahaks,
ritta riismed riisuda,
sellest jamast pääseda.
Igas päevas kuldsed
värvid,
tihti üles ütlevad mu
närvid,
kui vaid värve oskaks
näha,
valikuid paremaid saaksime teha.
Rõõmu võiks meeletult
tunda,
prioriteediks seada
iseenda,
vähem teiste meeleheaks
rassida,
kurbust ja raskust
kasinamalt kaasas tassida.
Värvid paistaksid
erksamad siis,
kõlaks mõni toredam
laulu viis,
ilusam tunduks maailm
me ümber,
oleks ehk rohkemat kui
tsirkuse number.
Mul on mullast mõelda vara,
pole veel ma vana mära,
alles päris tore suksu,
süda saand vaid väikse müksu.
Muidu täitsa kobe veel,
kõnnin tasa omal teel.
Südame pean võtma rindu,
kuskilt leidma selleks indu.
Kontmees sõbraks mul ei passi,
sulandun veel rahvamassi.
Leian ehk nii elujõudu,
isegi kui tunnen õudu.
Kääbas oodaku veel hetk,
kui just mind ei võta katk.
Ootama peab üpris kaua,
kronuna leian alles musta haua.
Öö pimeduses ärkavad varjud,
öös igatsusest sa karjud,
öösel lootuskiir kustub,
öö varjus südamehääl kostub.
Öös mitmeid muidki seiku,
öösel matavad su pisarate loiku.
Öö hämaruses ähmane tunne,
öösel mattud põhjatusse unne.
Tulutu lootus,
tuulutan pead,
mõtetu ootus,
oodata pole midagi head.
Otsatu raskus,
raginal põue poeb,
sügaval taskus,
vaid üksikuid sente loeb.
Mõtetu möla
kõrvust möödub vilinal,
tekitab meeletu kõla,
taustaks voolava jõe vulinal.
Võõristust tekitab
teostatud töö,
infot vaid lekitab
lennukalt kogu öö.
Mida siin ikka oodata,
ootus igatsust suurendab,
tasub vaid ringi vaadata,
ilmunud pilt vaid hirmutab.
Ükski lahendus ei tundu
õige,
hingepingepiinast mööda
hiilida ei saa,
murekoorem tasa matab
hinge,
vaevatult veel siuglen
mööda maad.
Nõiaringist väljuda on
nadi,
ummikteele jääda veelgi
nukram,
milline siis oleks
veatu valik,
et meeleheitest kärbuma ei peaks.
Põrguvesi võtab
võimust,
murrab mehi meie
hõimust,
keegi tema eest ei
page,
tundub natukene sõge.
Päästa ennast oleks
vaja,
ehitada valmis maja,
kasvatada oma lapsi,
mitte võtta ohtralt
napsi.
Märjukese võim on kõva,
maksab iga tema sõna.
Trimpajale ei miskit
jää,
kainet päeva ta ei näe.
Kahetised tunded -
uskumatu rõõm,
kohutavaim kurbus.
Mitu eri palet -
hirm ja hingevalu,
armastus ja helgus.
Proovi selles soodomas
säilitada selget pead,
söenda korra loota
kõigest sinasest miskit head.
Ise olin nahkne hing,
kel jalas pigistas üks king.
Närusena tundsin end,
soikus minu tähelend.
Puudus pisukegi lootus,
tuhmus tagumine ootus.
Teadvus aina jameles,
enda loodud hädades.
Tuli evitada uljust
ja mitte päästa seda lurjust.
Hing jäi hingetuks,
kes küll aitaks.
Abi paluda ei või.
Minu mure pole piisav,
hinge mattev, meeletu.
Üksnes hingetu.
Hing jäi kinni,
õhk sai otsa,
pisarad vaid voolasid.
Kuidas tagasi küll saada hing?
Liiga palju hea ei ole.
Liiga vähe lihtsalt kole.
Liiga suur on egoism.
Liiga väike altruism.
Liiga nõrk on pisut sego.
Sobiv oleks paras ego.
Tuli tunne, tuli rõõm,
panin selle südame.
Kandsin kaua, liiga kaua,
rõõmust järgi jäi vaid õõv.
Tunded tuimuseks vaid jäid.
Kuhu jõuda vaja, mis on väärtuslik?
Miks nii palju kajab kogu olevik?
Rohkem kanda ma ei suuda, puudub tulevik.
Elas kord üks tore nali,
vahest oli liiga vali,
tantsu lõi ja kõrvus kajas,
kuni hõivas kogu maja,
ära minna ta ei tahtnud,
majja enam kõik ei mahtund,
minema siis pidi keegi,
naljaks osutus nüüd seegi.
Kas on mõtet vaevata,
endal auku kaevata,
uskuda ja loota,
ikka aina oota,
teiste peale mõelda,
ennast hüljata.
Või tuleks hoopis
sirgu lüüa selg,
hüljata ja unustada kõik,
et edasi saaks minna.
Mis sest, et valus oleks see
ja vastu tuleks võtta teiste põlg.
Ohkan vaikeselt,
miks ei tea,
olematuks ennast pean.
Puhkan vahest,
tuju hea,
tulevikuks plaane sean.
Siiski roosiline see ei
näi,
käia proovin püsti päi.
Aga kuidagi ei taha
raskused mind jätta
maha.
Hirm hiilib vaikselt nagu vari
ja tulemas neid terve kari.
Võid proovida küll joosta,
ent sellele ei saa kaua loota.
Appi tuleb võtta taju,
ragistada kübe aju.
Karja tuleb kantseldada,
arved ära õiendada.
Siis saab hirmust vabaneda,
suurest koormast pääseda.
Üks ei taha kanda maski,
teine teha endal süsti,
kolmandal meel on paha,
karantiinis olles
kaotab raha.
Mõni väga vapper sell,
kõike teeb ja pole
hull.
Maski kannab kõigi
eest,
süsti leiab õla seest,
rassib tööl ja aitab
riiki,
reegleid teab ta igat
liiki.
Maski vastane
protestib,
vaktsiini vastane vaid
testib,
aga kahjuks sellest
vähe,
puudub ühtne soov ja
tahe.
Mõnel juhul tuleks
siiski
näha rohkem oma riiki,
iga inimest ja hinge,
mitte olla liialt
kange.
Riik ei ole kolmas isik
ega nõme koroona pisik,
riigiks olemegi meie,
sina, mina ja ka teie.
Kuskil kuu, kuskil kalm, kuskil maha jäänud arm.
Täna pole enam seda, mida eile vajasid.
Täna vajad hoopis teda, keda kalliks pidasid.
Tühjus, tuul ja tundmatus,
mõtteis mõlgub lõputus.
Lõpp ei ole lõpuks kõik -
uued ajad, uued teed - kasvõi kuskil kaugustes.
Kes ei soovi see ei näe,
tahtjaile vaid annab käe.
Keegi teist ei muuta saa,
abi pakkuda vaid võib.
Teekond tühi künklik maa,
miks mind siia tõid.
Pole lootust, võimalust
taganeda elust.
Endal vaja mõistust
üle saada valust.
Hetk enne hetke hetkes enne - "endehetk" enne ennet hetkes hetk.