Hing jäi hingetuks,
kes küll aitaks.
Abi paluda ei või.
Minu mure pole piisav,
hinge mattev, meeletu.
Üksnes hingetu.
Hing jäi kinni,
õhk sai otsa,
pisarad vaid voolasid.
Kuidas tagasi küll saada hing?
Hele.Ri luuleblogis avaldan enda loodud luulet. Käesolevas blogis avaldatud teoste autoriõigused on kaitstud ja kasutamine ilma autori loata on keelatud.
Hing jäi hingetuks,
kes küll aitaks.
Abi paluda ei või.
Minu mure pole piisav,
hinge mattev, meeletu.
Üksnes hingetu.
Hing jäi kinni,
õhk sai otsa,
pisarad vaid voolasid.
Kuidas tagasi küll saada hing?
Liiga palju hea ei ole.
Liiga vähe lihtsalt kole.
Liiga suur on egoism.
Liiga väike altruism.
Liiga nõrk on pisut sego.
Sobiv oleks paras ego.
Tuli tunne, tuli rõõm,
panin selle südame.
Kandsin kaua, liiga kaua,
rõõmust järgi jäi vaid õõv.
Tunded tuimuseks vaid jäid.
Kuhu jõuda vaja, mis on väärtuslik?
Miks nii palju kajab kogu olevik?
Rohkem kanda ma ei suuda, puudub tulevik.
Elas kord üks tore nali,
vahest oli liiga vali,
tantsu lõi ja kõrvus kajas,
kuni hõivas kogu maja,
ära minna ta ei tahtnud,
majja enam kõik ei mahtund,
minema siis pidi keegi,
naljaks osutus nüüd seegi.
Kas on mõtet vaevata,
endal auku kaevata,
uskuda ja loota,
ikka aina oota,
teiste peale mõelda,
ennast hüljata.
Või tuleks hoopis
sirgu lüüa selg,
hüljata ja unustada kõik,
et edasi saaks minna.
Mis sest, et valus oleks see
ja vastu tuleks võtta teiste põlg.
Ohkan vaikeselt,
miks ei tea,
olematuks ennast pean.
Puhkan vahest,
tuju hea,
tulevikuks plaane sean.
Siiski roosiline see ei
näi,
käia proovin püsti päi.
Aga kuidagi ei taha
raskused mind jätta
maha.
Hirm hiilib vaikselt nagu vari
ja tulemas neid terve kari.
Võid proovida küll joosta,
ent sellele ei saa kaua loota.
Appi tuleb võtta taju,
ragistada kübe aju.
Karja tuleb kantseldada,
arved ära õiendada.
Siis saab hirmust vabaneda,
suurest koormast pääseda.
Üks ei taha kanda maski,
teine teha endal süsti,
kolmandal meel on paha,
karantiinis olles
kaotab raha.
Mõni väga vapper sell,
kõike teeb ja pole
hull.
Maski kannab kõigi
eest,
süsti leiab õla seest,
rassib tööl ja aitab
riiki,
reegleid teab ta igat
liiki.
Maski vastane
protestib,
vaktsiini vastane vaid
testib,
aga kahjuks sellest
vähe,
puudub ühtne soov ja
tahe.
Mõnel juhul tuleks
siiski
näha rohkem oma riiki,
iga inimest ja hinge,
mitte olla liialt
kange.
Riik ei ole kolmas isik
ega nõme koroona pisik,
riigiks olemegi meie,
sina, mina ja ka teie.
Kuskil kuu, kuskil kalm, kuskil maha jäänud arm.
Täna pole enam seda, mida eile vajasid.
Täna vajad hoopis teda, keda kalliks pidasid.
Tühjus, tuul ja tundmatus,
mõtteis mõlgub lõputus.
Lõpp ei ole lõpuks kõik -
uued ajad, uued teed - kasvõi kuskil kaugustes.
Kes ei soovi see ei näe,
tahtjaile vaid annab käe.
Keegi teist ei muuta saa,
abi pakkuda vaid võib.
Teekond tühi künklik maa,
miks mind siia tõid.
Pole lootust, võimalust
taganeda elust.
Endal vaja mõistust
üle saada valust.
Tüsilik suhe
ja krupsus närv,
kuuldub vaid ohe
ja tumeneb värv.
Piiritu piin
ja põrgulik huum,
kui hukutav laviin,
mis tapvalt kuum.
Hing valutab ja vaevab,
kuid tundma seda pean.
Ei ole olnud aega hinge vaadata.
Ei ole näinud soove iseenda sees.
Ei ole olnud julgust seista enda eest.
Hetk enne hetke hetkes enne - "endehetk" enne ennet hetkes hetk.