Uuristab südamesse käike
nagu õunauss väle ja väike,
kuni uskumus omistab väite,
läbi hinges süüdatud läite.
Üha sügavamale kaevub,
oodata vaevalt ta vaevub,
õnnestub nii pugeda peitu,
millestki enam ei heitu.
Püsib südamesopis vagur,
ei paista olevat nägur,
nii seal kosub igaviku,
mitte vistartki välja kipu.
Ülemäära paisvel hing,
tundub ivake kui ving,
ei välja sealt enne lasta,
kui leiab tee süda lõhki kista.
Uskumatu vaprus vastu
vaatas,
isegi kui reegleid
muutis saatan,
üllatavalt palju
kauneid hetki,
kuigi kõik on
ümberringi katki.
Ikka väike võilill
õitseb,
ikka paistab taevas
päike,
taamal kraaksub vares vinge,
paneb laulu kogu hinge.
Uskumatult soe on ilm,
ehkki kurbust täis
maailm,
üllatavalt puhub tuul,
naeratus on jälle suul.
Ikka hämmastavaid viive
hoomad,
ikka metsas askeldavad
loomad,
kuskil siiski lootus sähvab,
headus kurjusele nähvab.
Uskumatu on see ilu,
mida pakub meile elu,
üllatavalt palju jõudu,
et taluda kogu seda
õudu.
