Aasta vahetudes lõppeb vana,
ometigi olla võib kõik ikka sama,
aasta vahetudes kasvab
lootus,
suureneb me kõigi ootus,
aasta vahetudes loodame me head,
et ka ise antud lubadusi pead,
aasta vahetudes täituvad kõik soovid,
vähemasti nii ühtjärge uskuda ju proovid.
Aasta vahetudes ärme anna alla,
unista ja usu ning hoia süda valla.
Oh kui tore,
olen nagu inimvare,
segaduses, sassis,
kes ühtejärge rassis,
kuidagi ei suuda,
midagi ei muuda,
lõpetada seda,
unustada teda,
olles elav laip,
otsas jõud ja taip,
kui veel oskaks,
või veel tahaks,
ritta riismed riisuda,
sellest jamast pääseda.
Igas päevas kuldsed
värvid,
tihti üles ütlevad mu
närvid,
kui vaid värve oskaks
näha,
valikuid paremaid saaksime teha.
Rõõmu võiks meeletult
tunda,
prioriteediks seada
iseenda,
vähem teiste meeleheaks
rassida,
kurbust ja raskust
kasinamalt kaasas tassida.
Värvid paistaksid
erksamad siis,
kõlaks mõni toredam
laulu viis,
ilusam tunduks maailm
me ümber,
oleks ehk rohkemat kui
tsirkuse number.
Mul on mullast mõelda vara,
pole veel ma vana mära,
alles päris tore suksu,
süda saand vaid väikse müksu.
Muidu täitsa kobe veel,
kõnnin tasa omal teel.
Südame pean võtma rindu,
kuskilt leidma selleks indu.
Kontmees sõbraks mul ei passi,
sulandun veel rahvamassi.
Leian ehk nii elujõudu,
isegi kui tunnen õudu.
Kääbas oodaku veel hetk,
kui just mind ei võta katk.
Ootama peab üpris kaua,
kronuna leian alles musta haua.
