Ei seisa paigal,
kõnnin otsustaval sammul,
ei pruugi olla õigel teel.
Võin eksida,
igal tehtud sammul,
ei ole vääramatu see.
Igatsedes meelerahu,
ootan lihtsalt head,
eksimist ma võimaluseks pean.
Seistes paigal,
võimalustki pole,
on vaid lootusetu vine.
Nii siis sammun,
inimlikus äpardumis hirmus,
mis igerikust parem, tahes-tahtmata.
