Elumere randa uhutud
vaev,
martüüriumiks saab,
tuulte poolt hudjatud
raev,
hingepõhja vaob.
Elutorm õõnestab hinge,
õhinal õrritab urus,
juurde keerates ähmaseid
ringe,
olles ohtlikult marus.
Eluaeg agaralt tõttab,
pausile panna võiks aja,
aeg aga arutult ruttab,
ehk ei oleks nii tormata
vaja.
