ELUILU

Säraks kui päike läbi elu,

lõõmaks lõpmatult veel,

tunneks vaid rõõmu ja ilu,

kogu elu täidakski see.

Ei pisaraid, kurbust ega valu,

puuduks haavad, mis südames,

ei muret, raskust ega nukrust,

midagi sellist iial poleks meis.

Kerguses kiirendaks sammu,

läbi elu liikudes rõõmustaks üha,

elaks elu täis headust ja rammu,

kõik oleks just nagu pidev püha.

Ei kurvasta enam, ei nuta,

päiksekiired päästavad päeva,

ei ahasta, elu elamata jäta,

eluilu väärib väsimatut vaeva.

KEVAD

 

Kevad juba näitas oma nägu,

lumelilli aiad olid täis,

päike paitas põski oma jagu,

ilusam kõik jälle näis.

 

Hetkeks küll veel tali ilmus,

päikest varjas pilvega,

igal sammul siiski valmis,

kevad peagi tulema.

 

Metsaalune varsti sinab,

laululind laulu lõõritab,

loodus tärkab ja elab,

orav oksa peal kõõritab.

 

Kevad annab hinge uue,

rohkem rõõmu, õhinat,

kevad ajab selga värske kuue,

võimendab me elamise tuhinat.